Päikesekaitsekreemide valik on väga lai ning sageli läheb valiku tegemisel silme eest kirjuks.  Päikesekaitsevahendeid on ka nahatüübi järgi, kuid vähesed jälgivad seda. Üldiselt soetatakse kreemi pigem sisu järgi, et ei oleks sees lisaaineid ja annaks nahale maksimaalset kaitset.

Kindlasti peaks kreem sisaldama nii UVA kui UVB kaitset – UVA kiirgus on pikema lainepikkusega, tungib sügavamale nahka ning tekitab nahas elastiini- ja kollageenikiudude lõhkumisega fotovanaemist (kortse), samuti ka nahavähki. UVB kiirgus on lühema lainepikkusega ning põhjustab päikesepõletust, naha sarvkihi paksenemist ja nahavähi tekkimist.  Suvel moodustab 95% ultravioletkiirgusest UVA ja 5% UVB, talviti on UVA osakaal aga koguni 98%. Mida sageli aga ei teata on see, et SPF-number iseloomustab eelkõige kaitset UVB kiirte mitte UVA aast. See näitab kui kaua võib päikese käes viibida ilma põletust saamata. Enamasti on 1 SPF võrde 15-20 minutiga, heleda ja õrna nahaga inimestel isegi 10 minutit või vähem. Seetõttu on väga oluline valida enda nahale sobiva SPF-ga kreemi.

Eelistada tasuks tooteid, mis ei sisalda keemilisi (ehk sünteetilisi) UV-filtreid. Kuigi kõik kemikaalid pole iseenesest ohtlikud, on terve rida aineid, mida võiks oma tervist silmas pidades vältida. Üks levinumaid keemilisi filtreid on oksübensoon (koostisainete nimekirjast võid otsida: oxybenzone või benzophenone-3). See aine imendub läbi naha verre, kahjustades hormoonsüsteemi normaalset toimimist ning võib oma püsivuse tõttu organismis kuhjuma hakata. Sarnast toimet on märgatud ka oktinoksaadi (octinoxate või octylmethoxycinnamate) puhul.

Tugev keemiline filter on ka P-aminobensoehape ehk PABA (ka OD-PABA), mis võib põhjustada fotoallergilist reaktsiooni. Ehk siis võib kokkupuude selle ainega tekitada organismis allergeeni, mis siis UV-kiirguse mõjul aktiviseerub ning kutsub esile punetuse, villid ja sügeluse.

Keemilistel päikesefiltritel on tõestatud negatiivne mõju organismile ja kogu looduskeskkonnale; nad tekitavad nt dermatiiti, nahaallergiaid ning mõjuvad östrogeeni tootmisele organismis. Keemilisi filtreid kasutatakse nende odava hinna tõttu – pealegi on nad läbipaistvad, nähtamatud ega tekita nahale anti-esteetilist valget kihti. Näiteid keemilistest filtritest, mida kasutatakse ja mida tuleks veel lisaks vältida: ethylhexyl salycilate, diethylhexyl butamido triazone, butyl methoxydibenzoylmethane, 4-Methylbenzyliden Camphor (4-MBC), ethylhexyl triazone.

Füüsilised (ehk mineraalsed ehk naturaalsed) filtrid peegeldavad päikesekiiri tagasi juba nahapinnalt, kuumendamata nahka üle. Nad ei imendu naha sisse, vaid kaitsevad seda pealtpoolt. Nende keemiline koostis on lihtne ja nad on tunduvalt nahasõbralikumad.

Füüsiliste filtrite kasutamine ei ole kuigi levinud ja selliste filtritega kreeme ei pea nahale kandma 30 min enne päevitamist. Need mõjuvad piltlikult öeldes kui valge särk, mis selga tõmmates kohe nahka kaitseb. 

Füüsilised filtrid on tsinkoksiid, talk, titaandioksiid, alumiiniumhüdroksiid. Nende koostisainete puhul on oluline jälgida, et päikesekreem ei sisaldaks nanoosakesi! Osakeste kuju ja suurus suurendavad päikesekaitset. Mida väiksemad osakesed on, seda parem on SPF-kaitse ja halvem on UVA-kaitse. Päiksekaitsekreemides kõige sagedamini kasutatav tsinkoksiidi vorm on suurem ja tagab suurema UVA kaitse kui titaandioksiidiga tooted.

Päikesekaitsekreemi valides tasub enda jaoks läbi mõelda, kas tahetakse keemilist või naturaalset, mineraalset kaitset oma nahale. Keemilised päikeseblokaatorid koosnevad keemilistest ühenditest. Seevastu füüsikalised päiksefiltrid koosnevad naturaalsetest mineraalidest, mis jätavad nahale õhukese kihi ja kaitsevad nii UVA kui UVB kiirte vastu. Lisaks sisaldavad orgaanilised päiksekreemid vahasid ja õlisid. Orgaanilist päikesekreemi valides võib olla üsna kindel, et need ei sisalda parabeene, sünteetilisi lõhna- ja värvaineid, silikooni, nanoosakesi ega muid mitte-naturaalseid koostisosi.

Ettevaatlik peab olema kreemidega, mis reklaamivad end kui veekindlaid! Enamasti sisaldavad need lisaks mineraalõlisid ja petrolkeemilisi ühendeid.

Negatiivsed mõjud on komedogeensus (ummistavad nahapoore, laskmata nahal hingata), allergiarisk ning kantserogeensus teatud ühendite puhul. Vältida tasuks ka silikoone – need annavad kreemile võltsilt meeldiva koostise – kreem imendub, jätab siidiseks, teda on hea määrida. Laboratooriumi katsed on paljud silikoonid tunnistanud kantserogeenseks ja geenimutatsioone põhjustavateks.

Kindlasti tuleks jälgida ka päikesekaitsekreemide puhul „parim enne“ kuupäeva, sest ajaga päikesekaitsekreemi aktiivsed toimeained riknevad ning väheneb kreemi tõhusus. Lisaks koguneb avatud pudelisse aja jooksul baktereid.

Sada protsenti ideaaalset päikesekaitsekreemi tänapäeval kahjuks ei olegi, parimad on kindlasti orgaanilise koostisega kreemid, kus puuduvad kemikaalid.  Samuti ei ole 100% looduslikku päikesekaitsekreemi, sest EL standarditele vastavat UVA/UVB filtrite süsteemi ei ole võimalik looduslikult toota.

Kuidas, kuhu ja kui palju peaks päikesekaitsekreemi nahale määrima, et see kaitseks päikesekiirguse eest?
Üldreegel naha kaitsmisel on see, et päikesekaitsevahendit tuleb nahale määrida vähemalt pool tundi enne päikese kätte minekut ning seejärel uuendada seda keskmiselt kolme tunni järel. On oluline kasutada piisavas koguses kreemi – umbes 36 grammi ehk kuus teelusikatäit päikesekreemi täiskasvanud inimese kohta (lisainfoks – keemilise filtriga kreeme peaks kandma nahale 30 minutit enne, kuid füüsilise filtriga võib vahetult enne päikese kätte minekut või juba päikese käes olles nahale kanda).

Kui neid mitte järgida või on alahinnatud SPF tugevust, võib tekkida nahapõletus. Naha enda kaitsevõime toimib paraku vaid umbes kümme minutit.

Peale päevitamist soovitatakse kasutada porgandiõli või tooteid mis sisaldavad beetakaroteeni, need pikendavad päevitust ja kaitsevad pahaloomuliste nahakasvajate eest. Ideaalsed on ka sheavõi ja aaloe geelid/ kreemid.

Õlidest sobivad peale päevitamist veel kookosõli ja Monoi õli.

PS! Kõik päikesekaitsekreemid peab kindlasti pärast päikesevanne maha pesema!

𝐌𝐢𝐥𝐥𝐢𝐬𝐞𝐝 𝐨𝐧 𝐬𝐮𝐮𝐫𝐢𝐦𝐚𝐝 𝐯𝐞𝐚𝐝/𝐦𝐮̈𝐮̈𝐝𝐢𝐝/𝐯𝐚𝐥𝐞𝐚𝐫𝐯𝐚𝐦𝐮𝐬𝐞𝐝, 𝐦𝐢𝐝𝐚 𝐯𝐨̃𝐢𝐛 𝐞𝐧𝐞𝐬𝐞𝐥𝐞𝐠𝐢 𝐭𝐞𝐚𝐝𝐦𝐚𝐭𝐚 𝐩𝐚̈𝐢𝐤𝐞𝐬𝐞𝐤𝐚𝐢𝐭𝐬𝐞𝐤𝐫𝐞𝐞𝐦𝐢 𝐯𝐚𝐥𝐢𝐝𝐞𝐬/𝐤𝐚𝐬𝐮𝐭𝐚𝐝𝐞𝐬 𝐭𝐞𝐡𝐚?

Valearvamusi, mis pähe torgatavad:

• SPF kasutades takistab see päevituse saamist. Tegelikult aga see võtab lihtsalt pisut kauem aega, andes nahale võimaluse kohanemiseks. Nii püsib ka päevitunud jume kauem.
• Keha ei omasta kreemiga D vitamiini piisavalt (on tõestatud, et D-vitamiini tootmine väheneb pärast 8 minutilist kokkupuudet päikesega ning pärast 20 minutit see praktiliselt peatub- seega ideaalis võiks 8-10 min olla päikese käes suvel ilma kreemita ning edasi juba kreemiga, kuna naha enda kaitsevõime toimibki ju nagunii nii-umbes kümme minutit).
• Kreemi tuleb kanda nahale vaid rannas olles/ päikest võttes, mitte igapäevastel tegevustel (muruniitmine, rohimine, jalgpalli mängimine jne). Eriti ohtlik ja intensiivne on päike kella 11-15 vahel, mil põletus on ilma kaitsva kreemita üsna kerge tekkima.

𝐊𝐮𝐢 𝐨𝐡𝐭𝐥𝐢𝐤 𝐨𝐧 𝐧𝐚𝐡𝐚𝐥𝐞 𝐩𝐚̈𝐢𝐤𝐞𝐬𝐞𝐩𝐨̃𝐥𝐞𝐭𝐮𝐬 𝐣𝐚 𝐤𝐮𝐢 𝐤𝐚𝐮𝐚 𝐯𝐨̃𝐭𝐚𝐛 𝐧𝐚𝐡𝐚 𝐣𝐚𝐨𝐤𝐬 𝐚𝐞𝐠𝐚 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞𝐬𝐭 𝐭𝐚𝐚𝐬𝐭𝐮𝐝𝐚?
Päikese puhul võib öelda, et parim ravim on ennetamine!  Paraku suurem osa päikese „pahandustest“ tulevadki välja alles hiljem, aastate pärast. Nagu näiteks pigmendilaigud, tuhm ja säratu nahk, ummistunud poorid jne.

Päikesepõletuse vastu aitavad aaloe geelid ja teepuuõli sisaldavad geelid, mis jahutavad nahka, leevendavad valu, vähendavad põletusnähte ja rahustavad.
Päikesepõlenud nahale ei sobi rahvameditsiinis sageli soovitatud hapukoor, kuna see sisaldab suurel hulgal rasva, mis ei lase nahale õhku ligi.
Kui spetsiaalset geeli ei ole käepärast, tuleb jahutada tulitavat nahka külmema kompressiga, milleks sobib vee all niisutatud rätik või muu riideese.

Kui on tekkinud päikesepõletus, peab kindlasti päikest vältima seni, kuni on taastunud naha normaalne seisund. Kui on siiski vaja päikese käes viibida, tuleks kanda pikki riideid, et kahjustunud nahk ei oleks otsese päikesekiirguse käes. Maksimaalse põletiku seisund kestab kehas 12-24 tundi peale päevitamist, põletus kaob 3-5 päevaga.

𝐊𝐚𝐬 𝐯𝐚𝐧𝐮𝐬 𝐦𝐨̃𝐣𝐮𝐭𝐚𝐛 𝐤𝐮𝐢𝐝𝐚𝐠𝐢 𝐩𝐚̈𝐢𝐤𝐞𝐬𝐤𝐚𝐢𝐭𝐬𝐞𝐤𝐫𝐞𝐞𝐦𝐢 𝐤𝐚𝐬𝐮𝐭𝐚𝐦𝐢𝐬𝐭 𝐞𝐡𝐤 𝐤𝐚𝐬 𝐤𝐮̈𝐩𝐬𝐞𝐦𝐚𝐬 𝐞𝐚𝐬 𝐢𝐧𝐢𝐦𝐞𝐬𝐞 𝐧𝐚𝐡𝐚𝐥𝐞 𝐨𝐧 𝐨𝐡𝐭𝐥𝐢𝐤𝐮𝐦 𝐢𝐥𝐦𝐚 𝐤𝐚𝐢𝐭𝐬𝐞𝐤𝐫𝐞𝐞𝐦𝐢𝐭𝐚 𝐩𝐚̈𝐢𝐤𝐞𝐬𝐞 𝐤𝐚̈𝐞𝐬 𝐨𝐥𝐥𝐚?

Vanus mõjutab vähesel määral. Vanemal nahal ei jää päevitus lihtsalt enam nii ühtlane kui nooremal. See kõik tegelikult oleneb ka palju kodusest nahahoolduse rituaalidest ja kui palju on eelnevatel aastatatel päikese poolt kahjustatud nahk.

𝐊𝐚𝐬 𝐬𝐮𝐯𝐞𝐥 𝐩𝐞𝐚𝐤𝐬 𝐩𝐚̈𝐢𝐤𝐞𝐬𝐞𝐤𝐚𝐢𝐭𝐬𝐞𝐤𝐫𝐞𝐞𝐦 𝐨𝐥𝐞𝐦𝐚 𝐥𝐚𝐡𝐮𝐭𝐚𝐦𝐚𝐭𝐮 𝐤𝐚𝐚𝐬𝐥𝐚𝐧e 𝐣𝐚 𝐚𝐥𝐚𝐭𝐢 𝐤𝐚̈𝐞𝐤𝐨𝐭𝐢𝐬 𝐤𝐚𝐚𝐬𝐚𝐬 𝐧𝐚𝐠𝐮 𝐭𝐚𝐯𝐚𝐥𝐢𝐬𝐞𝐥𝐭 𝐡𝐮𝐮𝐥𝐞𝐩𝐮𝐥𝐤 𝐯𝐨̃𝐢 𝐩𝐮𝐮𝐝𝐞𝐫?

Kindlasti, kes vähegi hoolib enda tervisest ja välimusest.